laupäev, 24. detsember 2011

Golfihallid: nõiduslikud paigad, mis händikäpi robinaga alla viivad


Golfi sisehallides või kambrites või ükskõik, kuidas neid kutsutakse ja ükskõik kui väikesed need ka poleks, peitub maagia: mida tihedamalt seal käia, seda paremaks mäng muutub.
Eesti pole parim paik golfi mängimiseks, sest talv tuleb vahele. Aastaid pidi siinne golfimängija leppima külmal ajal mittemängimise või reisidega soojale maale. Mitu head kuud polnud arengust juttugi, oli kevade ootamine. Tänaseks on asjad paranenud. Tallinnas on mitu paika, kus saab talviti golfijanu kustutada.
Üheksakümnendate keskel, kahe aasta vältel, tõusis Eesti golfimängijate tase hüppeliselt. Eks ta pidigi tõusma, sest alustati ju nullist, ent hüpe oli sellegipoolest erandlik. Ühtäkki polnud tulemus alla 80 löögi mingi ime, vaid tavapära ning singel-mängijate üleslugemiseks tuli appi võtta teisegi käe näpud.
Põhjus, mis esiotsagolfarid ühtäkki paremaks muutusid, oli lihtne – nad treenisid kahel talvel nii-öelda sisehallis, kuigi halliks oli Mustamäe (või Nõmme) viimses sopis, Trummi tänaval, endises Helikassetitehases paiknevat harjutuskompleksi vale nimetada. Pigem oli tegu sisegolfiklubiga.
Siin ja seal tosin löögikohta. Ruum bunkrilöökide harjutamiseks. Griin, mis polnud lõpmatult tasane vaid kalletega. Golfisimulaator, algeline küll, kuid ajas asja ära.
Loe Jaan Martinsoni ülevaadet sisemängukohtades juba ajakirja Golf 6. numbrist.

esmaspäev, 5. detsember 2011

Zuzana Kamasova – esimene ida-eurooplasest tuurivõtija


Bratislavast pärit Zuzana Kamasova on teinud ajalugu: esimese Ida-Euroopast pärit golfarina on ta võitnud maineka tuuri – 2011 Ladies European Tour Maroko Lalla Meryem Cup’i. Kes ta on ja kuidas see tal õnnestus, rääkis Zuzana Eesti parimale naisgolfarile Mari Suursalule.
33-aastane Zuzana alustas golfiga hilja, alles 19-aastaselt. Kirg mängu vastu kombineeritud andekuse ja töökusega võimaldas tal varajastes kahekümnendates ka Ameerika ülikoolis õppida ja seal golfiga tõsisemalt tegeleda. Ameerikas olles kohtas ta oma praegust treenerit Skip Malekit, kelle juures Hilton Head Islandil käib slovakitar siiani regulaarselt treenamas.
Alguse aastad olid Zuzanale rasked. Pidev reisimine, võistlemine ja totaalselt teistsuguse eluviisiga harjumine ei läinud kergelt. See kajastus ka tulemustes. Aastatel 2005-2007 osales Kamasova 15 LET osavõistlusel, kuid tulemused polnud need, mida ootas. 2007. aastal kvalifikatsiooni võistlust mängides teenis Zuzana ka oma full-card’i ning sama aasta sügisel Hiinas õnnestus esimest korda top-10-sse murda, kuid kaardi säilitamiseks sellest ei piisanud.
Kuidas Zuzana tuurivõitjaks sai loe edasi ajakirja Golf 6. numbrist.

pühapäev, 4. detsember 2011

Nr 6, talv 2011



Suur golfisuvi Austraalias,  Zuzana Kamasova võitis tuuri, Martinsoni uusaastalubadused ja palju põnevaid golfividinaid. Kirsina tordil on ülevaade, kohtadest kus Eestis talvel golfi mängida saab. 

neljapäev, 27. oktoober 2011

Nr 5, oktoober/november 2011



Ülevaade Ojasaare imelisest taskuväljakust. Ants Põldoja tegi ülevaate 2011. aasta meistrivõistlustest. Mis asi on golfitriatlon loe lk 20-22. Martinson teeb ülevaate tiist ja talupojatarkusest, Põldoja annab näpunäiteid ilmakaardi lugemiseks, Jaan Jürine kirjutab golfiusust ja palju muud põnevat. 

kolmapäev, 19. oktoober 2011

Golfi-usk ja ajaarvamise algus


Keskealised ja vanemad spordihuvilised mäletavad Kesktelevisiooni spordiülekandeid. Alade valikul valitses püha kolmainsus: jalgpall märkis Isa, jäähoki Poega ja iluuisutamine oli Püha Vaimu eest. Lõuapoolikud nimetasid Vene ajal neid kolme parteilisteks spordialadeks.
Golfi, mida juba varakeskajal Šotimaal mängiti, pidas parteiline sporditeadus arvatavasti imperialismi sünnitiseks. Kuigi kuningas James I, kes golfi Šotimaal 16. sajandil suure au sisse tõstis, ei teadnud imperialismist midagi.
Pole juhtunud kuulma, et golfi Tsaari-Venemaa nooblimas seltskonnas mängitud oleks. Ei tea, kas mõni Liivimaa mõisahärradest oma maadel palli auku lõi. Tennis jõudis Eesti aladele mäletatavasti varem, kui selle spordiala ametlikku algust tähistav aasta 1913 märgib. Selleks ajaks oli Hungerburgis (Narva-Jõesuu) juba mitu aastakümmet mängitud ja Tallinnas Kadriorus ja Harjuoruski väljakud olemas.
Küll on teada, et õlivabrikant William Dunn laskis Kohtla-Nõmmele 1931. aastal ehitada golfiväljaku. On see siis ühe ajaarvamise algus? Dunn polnud eestlane, tema mängusõbradki vist mitte.
Sellepärast tuleb golfi ajaarvamise alguse otsinguil Eestis minna pisut enam kui kaks aastakümmet tagasi, kui Eurospordi telekanal sai siin laiemalt nähtavaks. Ühiskonnas toimusid pöördelised sündmused, aeg oli huvitav: kui paljud viitsisid tollal tugitoolialana tutvust teha võõrapärase mänguga, mille reeglidki olid arusaamatud.
Loe edasi ajakirja Golf 5. numbrist, kuidas Jaan Jürine Eesti golfilugu avastab.

Tiist ja talupojatarkusest


Eestlased pole tiihullusega – siinkohal peetakse silmas tiid ehk tikku, millele avalöögil pall asetatakse – kaasa läinud. Kas see on talupojatarkus või talupojalollus? Pigem siiski esimene variant.
Tii on tii. Tikk, millele saab palli asetada. Ei midagi enamat. Säärane on valdava osa Eesti golfimängijate mõtteviis.
Vaadake mängija käitumist par-3 rajal. Mättast kougitakse välja eelmise mehe tiijupp ja pall asetatakse sellele. Või pikemal rajal kasutatakse leitud tiid suurima rõõmuga. Eestlane on kokkuhoidlik rahvas.
Ent tiide valmistajad vaatavad antud tegevusi kui äärmist arulagedust, suisa mõistuse mõrvakatset. Nende arvates peaks iga mõtlemisvõimeline inimene aduma, et tii on hea tulemuse juures sama tähtis, kui õige löögiliigutus, korralik varustus või hea pall. Või isegi tähtsam. Tiist oleneb, kas sa võidad või kaotad.
Eelmine lõik tundub totter. Ent eemalduge korraks talupoeglikust mõtteviisist ning kuulake oponente.
Loe Jaan Martinsoni kirjatükki ajakirja Golf 5. numbrist.

esmaspäev, 29. august 2011

Jaak Mae: „Golf on põnev, aga suusataja puhul spordi ega treeninguna ei kvalifitseeru.”


Endine suusaäss Jaak Mae, kes läbis esmakordselt võistlustel 18 rada, tunnistas, et golf lööb adrenaliini keema, kuid suusatajale spordi ega treeninguna ei kvalifitseeru. Ent: „Ajaveetmisvormina on golf seevastu suurepärane.”
Mae pöördub vaikselt golfiusku. Varustuse võitis ta aastaid tagasi, nüüd said golfikepid esimesel võistlusel küüti. Peagi lõpetab Mae ka golfikursused ja loodab tihedamini väljakule sattuda.
Tegelikult on suusamehe statistika muljetavaldav, palju võimsam kui suusatamises, kus tal on ette näidata Salt Lake City olümpialt pronks ja Val di Fiemme MM-ilt hõbe.
Nimelt on Mae osalenud elu jooksul kahel golfivõistlusel ja need mõlemad võitnud!
Loe edasi Mae seiklustest golfirajal ajakirja Golf 4. numbrist.

reede, 19. august 2011

Hole in one: kas õnnestunud löök või taeva tahe?


Mõni lööb hole in one’i ehk saab palli avalöögiga auku elu esimest golfiringi mängides. Teine üritab pool sajandit, kuid imelöök jääb vaid unistuseks.
Kas hole in one’i löömine on erakordne täpsus või õnn?
Filosoofiliselt ja teoreetiliselt võttes täpsus, sest mida sihib par-3 rajal avalööki sooritav mängija? Loomulikult auku tähistavat lippu. Seega: hole in one on perfektne löök.
Reaalsuses on hole in one siiski juhus. Õnnejumalanna kaasabi. Pole ju loogiline, et valdav osa golfimängijaid pole iial avalööki auku saanud, ent siis tuleb keegi ja õnnestub elu esimest golfiringi mängides.
Samal ajal ütleb golfilegend Nick Faldo, kes on löönud mitu head hole in one’i ja kelle kohta öeldi, et teda saadab õnn: „Mida rohkem treenid, seda rohkem õnne on.”
Tegelikult pole Faldol siinkohal õigus, kui vaadata, milliseid imelööke on maailma tehtud. Küll on hole in one’e löönud pimedad, küll lapsed ja vanurid. Neid on löödud kivide ja puude põrkest. Üks kummalisemaid olla löödud USA-s: pall lendas avalöögist totaalselt griinist mööda, suisa üle aia, kus põrkas vastu liikuvat veoautot, tuli väljakule tagasi ning veeres vaikselt auku.
Eestiski on nähtud imepäraseid õnnestumisi. Niitvälja kuuendal rajal löönud üks neiu niinimetatud jänesetapja, kus pall lendas maast poole meetri kõrgusel (ja häda ettejäänud jänesele), sahisenud kaarega mööda veetakistuse serva ning sukeldunud lõpuks auku. Siinkohal tasub meenutada golfi kuldreeglit: tähtis pole löögi ilu, vaid tulemus.
Loe edasi imelöökidest ajakirja Golf 4. numbrist.

pühapäev, 7. august 2011

Ahvenamaa: laevaga golfile. Ja kalale


Suve hakul viis meretee Ahvenamaale ning muu hulgas sai proovitud ka ühte mitmest sealsest golfiväljakust.
Ahvenamaa golfiklubi, Ålands Golfklubb, on kahe 18-rajalise väljakuga klubi, mis asub saarestiku pealinnast Mariehamnist paarikümne kilomeetri kaugusel.
Tallinna–Stockholmi liinil sõitvad laevad randuvad teadupoolest varahommikul, kell 4.50
Ahvenamaal, et paarkümmend reisijat peale võtta ja teist samapalju välja lasta. Suvisel ajal on see ideaalne aeg võtta suund golfiväljaku suunas.
Loe edasi ajakirja Golf 4. numbrist.

neljapäev, 4. august 2011

Nr 4, august/september 2011



Kaanestaar Ulvi Ingver räägib, kuidas golf temani jõudis. Saame teada, mis asi on vanameeste liiga ja kui keeruline on lüüa hole-in-one. Lisaks intervjuu Eesti golfimoe loojaga ja palju muud. 

pühapäev, 19. juuni 2011

Igasse Eestimaa külla oma golfiväljak?


Lääne-Virumaal Rägavere vallas Aarlas asuvale Ojasaare spordiplatsile, umbes 4 hektari suurusele maa-alale on rajatud 4 griiniga golfiväljak.
Sportliku harrastuskeskuse omanik Jaan Lipsmäe selgitas, et 2007. aastal rajatud golfiväljak on vaid osa maastiku kujundamise kontseptsioonist. „Oli soov teha kodu ümbrus korda,” selgitas pikka aega haljastuses töötanud Lipsmäe. „Muru rajamisel pidi ikka mingi eesmärk olema.”
Väljak on mõeldud eeskätt harjutamiseks ja golfiga esmatutvuse tegemiseks. Väljakul on neli normaalmõõtudega griini. Neid omavahel kombineerides saab mängida 9 par 3 rada. Kogupikkus 1091 meetrit.
Ojasaare golfiväljakule pääsemiseks green card’i tegema ei pea. „Eesmärk on golfi tutvustada ja kui tekib huvi, on võimalik green card’i kursus läbida kohapeal või mõne teise klubi juures,” selgitas Lipsmäe, kelle soov on golfi populariseerida ja kelle sõnul on tegu hea harjutusväljakuga.
„Huvilisi veel väga palju ei ole, aga tuleb järjest juurde,” lisas ta. „Peame murdma müüdi, et golf on rikaste mäng.”
Siiski on soovitav enne Ojasaarele mängima tulekut aeg broneerida, sest kui mõni suurem grupp väljakul on, siis väikesele väljakule korraga palju golfiharrastajaid ei mahu.
Plaan on rajada Ojasaarele 9-rajaline golfiväljak. „Ehitus peaks algama sel aastal,” lisas Lipsmäe.
Veel asuvad OÜ-le Ojasaare kuuluval spordi- platsil murukattega tenniseväljak ja kaks ranna-volle liivaväljakut.
Pühapäeval, 19. juunil toimub ka golfivõistlus „Ojasaare 2011”. Võistlus on kolmeosaline. Esmalt läbitakse üheksa rada, seejärel buttamisgriinil kuus rada ning lõpuks range’il täpsuslöögid.

neljapäev, 9. juuni 2011

Griinide kuningas


Kuressaare golfiväljaku greenkeeper Andres Sepa õigustab oma ametinimetust Eestimaal rohkem kui keegi teine. Sest nii suuri ja reljeefseid griine mujal pole. „Tõsine töö on griinidega tõesti, neid on kokku 1,8 hektarit. Ent asi on seda väärt. Võimsad griinid on meie väljaku eripära.”
Oleks müts, võtaks selle Sepa ees maha. Kuigi alles maikuu esimene pool, on väljak piinlikus korras. Fairway on tihe ja rohetab justkui lõunamaal. Mehed, kas Saaremaal talve polegi?
Sepa muigab. „Tänavu oli Saaremaal ränk talv, vanemadki inimesed ei mäleta seesugust. Räägitakse kasvuhooneefektist, aga Saaremaale pole see efekt miskipärast jõudnud. Jama algas sügisel, kui meri hoidis pinnase sooja, kuni paks lumekiht selle kattis. Muidugi tuli lumeseen griinidele kallale. Ent ei hullu, saame kahjustused peagi likvideeritud.”
Veebruaris tegi Sepa aga säärase tembu, et puistas liiva lumele. Tulemus oli kaks ühes: rajad said liivatatud ja päike sulatas lume kiirelt ära.
Loe edasi ajakirja Golf 3. numbrist.

laupäev, 4. juuni 2011

Nr 3, juuni/juuli 2011



Numbrist saad lugeda, kus asub tuulte ja griinide kuningriik. Oma suhtest golfiga räägib Niitvälja uus juht Kristo Tohver ja  Zoran Grojic alustab järjelugu singliks saamise valust ja vaevast. 

neljapäev, 19. mai 2011

Golfipresident Peep Põldsamm: kui pall hakkab lendama, muutub golf parandamatuks haiguseks


Peep Põldsamm peab Eesti Golfi Liidu presidendi ametit alates möödunud aasta 22. novembrist. Alaliidu uus juht näeb Eesti golfil suurt tulevikku, kuid selleks peavad golfiklubid, väljakute operaatorid, golfiõpetajad ja -treenerid üheskoos ja ühel meelel golfivankrit vedama.
Loe intervjuud ajakirja Golf 2. numbrist.

esmaspäev, 4. aprill 2011

Nr 2, mai 2011



Kas Mark Suursalu jõuab olümpiale? Metsik US Masters ja Tiger Woodsi tagasitulek. Golfar testib autot ja Kaja Kallaste seiklused golfiväljakul. Lisaks intervjuu golfiliidu uue juhiga. 

laupäev, 19. märts 2011

Paul Roocroft leidis õnne golfiväljakult


Kaheksateist aastat greenkeeperina töötanud 33-aastase Paul Roocrofti jaoks, kes mullu ka Eesti parimaks greenkeeperiks tunnistati, on Eesti neljas riik, kus ta golfiväljakute heakorra ja laitmatu mängukvaliteedi eest vastutab. Enne on ta seda teinud Inglismaal, Austrias ja Hollandis.
27-aastaselt Inglismaalt lahkudes võttis Paul suuna Austria peale, et seal greenkeeperina uusi teadmisi ja kogemusi ammutada. Seda enam, et Inglismaalt saadud golfialaste teadmistega spetsialiste oodati ja oodatakse siiani paljudesse riikidesse. “Viini lähedal asuvad golfiväljakud olid siis väga kehvas seisus. Olukorra parandamiseks kutsus üks nende väljakute omanikest mind sinna head greenkeeperiks,” rääkis Paul oma rahvusvahelise karjääri algusest ja tunnistas, et kaua ta selle pakkumise vastu võtmise peale ei pidanud mõtlema. Tahtmine oli suur ja jah vastus tuli kiiresti.
Kuidas Paul Eestisse jõudis loe ajakirja Golf 1. numbrist.

reede, 4. märts 2011

Nr 1, märts 2011



Kuidas läheb  Egert Põldmal ja Mark Suursalul. Ülevaate teeme Otepää Golfist ja kaanestaar on Niitvälja greenkeeper Paul Roocroft. Vürtsi lisab  Rory Mcllroy ja Karin Mängel räägib, kuidas ta golfi armus. 

teisipäev, 4. jaanuar 2011

Korineum – eestlaste golfiparadiis Põhja-Küprose rannikul


Golfiturismis pole eestlaste jaoks enam ammu midagi uut, mõnda innustab välismaale golfielamusi otsima minema eri golfiväljakute kollektsioneerimine, paljusid Eesti pikk, pime ja külm talv, küllap kõiki golfirändureid aga soov tutvuda uute paikade ja inimestega.
„Vaata praegu aknast välja, milline ilm meil on,” ütleb tuntud fotograaf ja golfar Mati Hiis. „Hiljuti ühel hommikul paistis päike ja mehed läksid Niitväljale mängima. Siis aga tuli viie minutiga selline rahehoog, et inimesed pidid varju jooksma ja pärast rahet oli kogu plats valge.”
Hiisi sõnul paneb just sant ilm – ja muidugi hea seltskond, lisab ta – hilissügisel või varakevadel soojalt maalt mänguvõimalusi otsima. „Ühel soojal talvel sai küll Eestiski vist märtsini mängitud, aga see oli haruldane erand. Meil saab mängida just niikaua kuni griin pole ära külmunud,” tõdeb ta. „See aasta jäi vahele, aga enne seda käisin sügi- sel kolm aastat Küprosel Korineumis mängimas.”
Küpros on eestlastele teadatuntud turismimaa, küll aga mitte see paik, kus sadakond eestlast on enda jaoks viimastel aastatel golfiparadiisi avastanud. Nimelt asub Korineum Golf & Country Club Põhja-Küprose Türgi Vabariigis ehk riigis, mille iseseisvust on seni tunnistanud vaid Türgi.
Loe edasi eestlaste seiklustest Küprose golfiparadiisis ajakirja Golf 6. numbrist.