Golfi
sisehallides või kambrites või ükskõik, kuidas neid kutsutakse ja ükskõik kui
väikesed need ka poleks, peitub maagia: mida tihedamalt seal käia, seda
paremaks mäng muutub.
Eesti
pole parim paik golfi mängimiseks, sest talv tuleb vahele. Aastaid pidi siinne
golfimängija leppima külmal ajal mittemängimise või reisidega soojale maale.
Mitu head kuud polnud arengust juttugi, oli kevade ootamine. Tänaseks on asjad
paranenud. Tallinnas on mitu paika, kus saab talviti golfijanu kustutada.
Üheksakümnendate
keskel, kahe aasta vältel, tõusis Eesti golfimängijate tase hüppeliselt. Eks ta
pidigi tõusma, sest alustati ju nullist, ent hüpe oli sellegipoolest erandlik.
Ühtäkki polnud tulemus alla 80 löögi mingi ime, vaid tavapära ning
singel-mängijate üleslugemiseks tuli appi võtta teisegi käe näpud.
Põhjus,
mis esiotsagolfarid ühtäkki paremaks muutusid, oli lihtne – nad treenisid kahel
talvel nii-öelda sisehallis, kuigi halliks oli Mustamäe (või Nõmme) viimses
sopis, Trummi tänaval, endises Helikassetitehases paiknevat harjutuskompleksi
vale nimetada. Pigem oli tegu sisegolfiklubiga.
Siin
ja seal tosin löögikohta. Ruum bunkrilöökide harjutamiseks. Griin, mis polnud
lõpmatult tasane vaid kalletega. Golfisimulaator, algeline küll, kuid ajas asja
ära.
Loe
Jaan Martinsoni ülevaadet sisemängukohtades juba ajakirja Golf 6. numbrist.