Küllap on paljudele teada ütlus, et karjapoiss on
kuningas. Eestisse Ameerika Ühendriikidest tulnud Brett Morrison peab Jõelähtme
golfiväljakul marssali ametit. Militaarsust tasub tema loomusest otsida küll
tikutulega, kuid kindlasti teeb ta oma tööd aristokraatliku väärikusega,
saavutades golfiseltskondade lugupidamise. Edukas töö Eestis tõestab nii Bretti
kohanemisvõimet kui ka golfi internatsionaalsust.
Te olete marssaliks Jõelähtme golfiväljakul. Kui lähtume
militaarsest terminoloogiast, on Teil sama palju võimu ja vastutust kui
marssalitel armees?
See on huvitav „tiitel“, kas pole? Sõjaväe osas pole ma
kindel, aga minu kui USA golfimängija vaatenurgast on marssal keegi, keda sa
tavaliselt näha ei taha. Sa lihtsalt lehvitad ja loodad, et ta sõidab edasi.
Kahju, marssal peaks küll raja mängutempot ülal hoidma, kuid samas ka mängijaid
aitama ja hoolt kandma, et mäng sujuks võimalikult hästi. Aga nii palju kui
mina olen näinud (v.a tippklubides), käitub marssal, nagu ta oleks peremees ja
mängijatest tähtsam.
Kas Eesti golfimängijad pööravad tähelepanu ka sellele,
et olete välismaalane, või ei mängi tänapäevases golfimaailmas erilist rolli,
mis rahvusest ja maalt keegi on?
Nad märkavad, kui proovivad minuga eesti keeles rääkida.
Kahjuks on minu tase eesti keeles sama halb kui soome keeles ning see teeb asja
ainult raskemaks, kui pean mõnda aeglast eestlaste või väliskülaliste gruppi
assisteerima. Kuid golf on siiski rahvusvaheline mäng.
2013. aasta hooaja kõige piinlikum olukord tekkis siis, kui olin just alustanud
ning EGCC-s toimus neljapäevane turniir. Viimasel päeval, kui viimane flight esimeselt tee’lt liikuma hakkas, hüüdsin neile „Head mängu!“ asemel „Head
isu!“. Kaks rootslast kõndisid rahulikult edasi, eestlased pidid naerust pikali
kukkuma.
On hästi
tuntud selline mõiste nagu Ameerika jalgpall. Kas me võime aga rääkida ka
Ameerika golfist?
Raske öelda, kuna peale USA, Eesti, Saksamaa ja
Prantsusmaa pole ma väga kuskil mänginud. Küll aga algaja tasemel kasutatakse
mängimisel golfiautot rohkem, et tempot hoida. Minu jaoks pole see aga õige
golf. Ma veetsin Ühendriikides seitse hooaega klubi caddy’na ning see pani mind rohkem väärtustama kogu raja jalgsi
läbi käimist(?). See annab sulle võimaluse eralduda viimasest löögist ning
valmistuda järgmiseks. See laseb sul kõik löögid läbi mõelda, mis tegelikult
ongi golfi mõte – jälitada väikest valget palli mööda maad. Mõned vähemalt
ütlevad nii.
Millises osariigis
ja linnas Ameerika ühendriikides kasvasite ja palju on Teie kodulinnas
golfiväljakuid?
Mu lapsepõlvekodu asub idarannikul, Virginias. 20 minuti
sõidu kaugusel on viis väljakut, nendest kolm on munitsipaalväljakud, teised
kaks asuvad sõjaväe territooriumil (rääkides karmist marssalist). Kõigil neist
oli pakkumine lastele: kui oli vähe inimesi, võis viie dollari eest mängida nii
palju, kui tahtsid. Kui tahtsid tõsisemalt mängida, siis töötasid väljakul (caddy’na), mis võimaldas sulle tasuta range’i palle ja õpetusi pro’delt. Tagasi vaadates oli see tore
viis üles kasvada, mängima õppida ja ka taskuraha teenida.
Ajakirja Golf uue numbri leiad üle Eesti Selverites,
Prismades, Rimides, Maksimarketites ning lisaks veel Statolides,
R-Kioskides ning Stockmannis!