Kui seltskonnas võtta üles kulukaimate spordialade teema,
tuleb paljudel esimeste hulgas pähe golf. „See on ju ainult rikastele!“ rehmab
nii mõnigi käega. „Golfi peetakse tõesti elitaarseks, aga pole ta nii
kättesaamatu ühti,“ kostavad seepeale harrastajad ise, juba veidi tüdinult
silmi pööritades. Kui suure väljaminekuga peaks golfihuviline tegelikult
arvestama?
„Vale on arusaamine, et golfiklubid on elitaarsed
kinnised klubid, kuhu pääseb vaid valitud seltskond,“ vaidleb Valgeranna
golfiväljaku juhataja Vahur Tamm levinud arvamusele vastu.
„Hinnanguliselt on maailmas üle 80 miljoni golfimängija, seega on golf üks enim
harrastatud individuaalspordialasid. Soomes mängib aktiivselt golfi 3% elanikkonnast,
Rootsis 5% ja USAs ligi 10%,“ toob Tamm välja arvud, mis kõnelevat enda eest.
„Seda nüüd küll keegi ei vaata, kas sa oled rikas ja
missuguse autoga sa tulid. Vaadatakse ja hinnatakse mängija oskusi,“ julgustab
Haapsalu golfiväljakut haldava OÜ Tikasoo esimees Tõnu Merilo. „Golf ei
ole täna enam kallis, kulu on võrreldav aeroobikatundide või jõusaalis
käimisega,“ tihkab lausa väita Estonian Golf & Country Clubi (EGCC)
juhataja Hanno Kross. Kas tõesti on golf jõukohane ka Eesti keskmise
sissetuleku juures? Vaatame järele!
„Üks asi, mis teeb golfi paljudest harrastustest veidi
erinevaks, on see, et enne väljakule lubamist peab tulevane mängija läbima
koolituse, kus lisaks mängutehnikale õpitakse selgeks ka golfireeglid ning
golfietikett,“ toonitab Vahur Tamm. Algkursus ehk green cardi kursus vältab
kaks–kolm päeva ja maksab 65–100 eurot.
Tark on osta mänguõigus kogu hooajaks
Inimesel, kes plaanib pärast kursuse läbimist golfi aktiivselt harrastama
hakata, on mõttekas soetada hooajaline mänguõigus ja kaaluda golfiklubi
liikmeks astumist. Kui 9 raja mängukord maksab Eestis sõltuvalt väljakust ja
nädalapäevast (nädalavahetuseti on hind üldiselt kallim) mitteklubiliikmetele
12–49 eurot ning 18 raja mängukord 20–79 eurot, siis hooajapileti hind
varieerub 360–900 euroni. Pakett tasub end ära juba siiski, kui käia kõigil
suvekuudel kord nädalas mängimas, ent golfihooaeg kestab siinmail enamjaolt
aprillist oktoobrini.
Samas võimaldab aastane mänguõigus minna väljakule kas
või talvel. „Üldiselt mängitakse lumest lumeni, kuid hooaja kestus sõltub
ilmastikust. Kui väljak ei ole jääs, siis võib mängida mis tahes ajal. Paar
aastat tagasi oli näiteks olukord, kui pärast aastavahetuse krõbedat külma, mis
kaanetas ka mere, tuli taas suur sula, väljak oli roheline ja mängijadki olid
kohe platsis,“ toob Tõnu Merilo Haapsalu golfiväljaku põhjal näite.
Golfiklubi liikme staatus annab mitmesuguseid soodustusi.
Sageli on hooajapilet tunduvalt soodsam (kuni 425 euro võrra), vahel ka ühe
korra pääse, ehkki liikmelisusest võidab rahaliselt vaid aktiivne harrastaja,
sest liitumistasu ulatub klubiti 100 euroni ja aastamaks jääb vahemikku 60–85
eurot ning mõne klubiga pole võimalik hooajalist mänguõigust lunastamata
liituda.
„Golfiklubi aastamaksust läheb oluline osa Eesti Golfi
Liidule, kes hoolitseb händikäpi (HCP) arvestuse pidamise ja golfikindlustuse
eest. Iga väljak pakub soodustusi eelkõige oma klubi liikmetele ehk nendele,
kes käivad väljakul mängimas pidevalt, et motiveerida rohkem inimesi klubi
liikmeks astuma. Mida rohkem liikmeid, seda elujõulisem klubi on, sest klubi ei
ole mitte ainult koos sportimise ja võistlemise koht, vaid ka sotsiaalse
lävimise ja golfiväliste ühisürituste korraldamise koht,“ selgitab Vahur Tamm.
Kui tema juhitaval Valgeranna golfiväljakul, nagu ka Suuresta
ja Haapsalu golfiväljakul mängijatest moodustavad klubi liikmed umbes
kolmandiku, siis näiteks EGCC väljakul on külastajate seas klubiliikmeid juba
üle poole ja Niitvälja golfiväljakul üle 60%. Golfiväljakute esindajate
hinnangul mängib hooajapiletiga klubiliige keskmiselt 30–40 mänguringi aastas,
mistap üks mängukord läheb sõltuvalt väljakust maksma umbes 15–30 eurot.
„Aktiivseim klubiliikmest hooajapileti omanik mängis
eelmisel aastal 83 mänguringi – temal tuli ühe mängukorra hinnaks koos klubi
aastamaksuga 6,3 eurot,“ arvutab Tamm Valgeranna golfiväljaku 550eurost
hooajapiletit aluseks võttes. „Kui veel arvestada seda, et keskmine mänguring
kestab 4,5 tundi, siis tuli tal meie väljaku kasutamise tunnihinnaks 1,40
eurot,“ lisab ta.
„Eks igaüks pea ise otsustama, milline on tema aktiivsus
mängijana, ning leidma omale sobivaima hinnapaketi,“ möönab Tamm. Ühekordsete green
fee’de ja hooajalise mänguõiguse kõrval müüb mitu väljakut kümne korra
pileteid, Otepää golfiväljak aga viie korra ja nädalapääsmeid. Et mängijad ei
peaks ühe väljakuga piirduma, pakuvad omavahel koostööd tegevad väljakud
teistegi golfiklubide liikmetele soodustusi.
Tasub hankida isiklik varustus, eririietust pole tarvis
Selmet varustus iga kord mängima minnes laenutada
(täiskomplekti laenutus maksab 10–35 eurot), soovitavad väljakujuhid muretseda
omaenda varustuse. Suuresta ja Valgeranna golfiväljaku statistika näitab, et
kõigest 1% külastajaist kasutab rendivarustust.
„Kõik püsimängijad omavad isiklikku varustust. Laenutavad
ainult külalismängijad või alustajad, kes ei ole veel omaenda setti soetanud,“
nendib ka Niitvälja golfikeskuse juhataja Kristo Tohver.
„Üldiselt laenutavad need, kes on just golfiga algust
teinud, või turistid,“ sekundeerib Hanno Kross EGCC nimel. „Seitsme kepiga
poolikuid golfisette saab 120 euroga. Selle võib veel aasta või kahe pärast
maha ka müüa, nii et kindlasti tuleb pikemas perspektiivis soodsam varustust
omada,“ arvab ta. Umbes 200 euroga võib juba soetada 14 kepiga täiskomplekti.
„Lisaks on tähtis asjaolu, et igal golfikepil on omad nipid ja nõksud ning
harjumata varustusega mängides ei pruugi mängu tulemus tulla ootuspärane,“ hoiatab
Vahur Tamm.
Erirõivastele ei pea aga tingimata raha kulutama.
„Selleks, et golf saaks rahvaspordiks, ei ole rangelt ette kirjutatud, milline
riietus peab mängijal olema. Peaasi, et on puhas, korrektne ning et inimene
ennast hästi ja mugavalt tunneks,“ rõhutab Tõnu Merilo. „Golfiriietus on üha
enam muutunud vabaks ja mugavaks. Täiesti vabalt võib mängida enda tavalistes
vabaajarõivastes,“ tõdeb ka Kristo Tohver. „Jälgitakse veel tõesti seda, et
rajale ei mindaks sinistes teksades ega dressides.“ Küsimus on etiketis.
„Peamised reeglid on, et kandma peab kraega särki ja teksad ei ole lubatud.
Loomulikult peavad olema ka jalatsid sellised, mis ei rikuks murukatet,“
loetleb Vahur Tamm. „Golfikingad, mis hoiavad sind paremini maaga kontaktis,
aitavad kindlasti kaasa. Samuti golfikinnas,“ soovitab Hanno Kross.
Tamm märgib, et vajadused muutuvad ajas. „Mänguisu
kasvades tekib soov mängida ka mitte ainult päikesepaisteliste ilmadega, seega
järgmisena kerkib vajadus tuulekindla riietuse järele, seejärel vihmakindla
järele jne. Nagu teistel spordialadel, on ka golfis oma hooaja mood ja oma
moetööstus. Positiivne on see, et reeglina saab golfiriideid kanda ka
väljaspool golfiväljakut – tegu on sisuliselt moodsa sportliku
linnariietusega,“ sedastab ta.
Golfiauto, mille kasutamiseks tuleb välja käia 30–40 euro
ringis, pole enamasti vajalik. „Golfi mängitakse väga erinevatel põhjustel ja
üks neist on kindlasti tervisliku eluviisi järgimine. Seetõttu eelistab enamik
golfimängijaid golfiringi läbi mängida jalgsi. Autot kasutavad pigem vanemad
inimesed ja välismaalased,“ räägib Kristo Tohver. Autot võib vaja minna ka
tervislikel põhjustel, näiteks vigastuse tõttu. Samuti siis, kui mängida päevas
rohkem kui üks ring või kui on soov 18 rada kähku enne pimedat läbi teha.
„Üldiselt on auto rentimine siiski marginaalne tegevus – ainult 4% meie
mängukordadest mängitakse autoga,“ on Vahur Tamm Valgeranna väljaku kohta
täheldanud.
Golf on võrreldav spordiklubis käimisega
Jõuame tagasi küsimuseni, kas keskmise sissetulekuga
inimesel on võimalik omale golfimängu lubada või mitte.
„Kindlasti on,“
leiab Hanno Kross. Nagu igal alal, saab siin loomulikult kulutada oluliselt
rohkem, kuid golfi saab täna harrastada keskmise sissetulekuga inimene. Muidugi
tuleb arvestada lisaks hooajatasule ka kuluelementidega, nagu väljakule sõit,
vajadusel toit, teatud hulk golfipalle aastas jms, ent pigem võrdleks golfi
pallimängude, aeroobika ja jõusaali kuluga kui rallispordiga.“
Optimistlik on ka Vahur Tamm. „Eesti keskmine
brutosissetulek oli 2013. aasta teises kvartalis 976 eurot. Keskmine aasta
netopalk on seega 9240 eurot. Esmase varustuse ostmiseks ja green cardi
koolituse läbimiseks kulub 300–350 eurot ehk siis ühekordne väljaminek on umbes
4% keskmisest aastapalgast,“ kalkuleerib ta. Edasine iga-aastane kulu oleks
Valgeranna väljaku näitel 520 eurot (liikmemaks 70 eurot ja hooajapilet 450
eurot) ehk 6% keskmisest aastapalgast.
Tõepoolest, kui jagada see summa seitsmeks – eeldusel, et
golfiilma jagub aprillist oktoobrini –, jääb ühe kuu kulu samasse suurusjärku
spordiklubide 30 päeva fitness-pakettidega.
„Kuna igal inimesel on erinevad väljaminekud ja erinevad
muud kohustused, siis ei saa olla ühest hinnangut, kas golf on kättesaadav
harrastus või mitte,“ jääb Tamm siiski oletuste tegemisel ettevaatlikuks.
Suhteline on vastus ka Kristo Tohvri meelest: „Elus on
palju valikute küsimus ja kui väga tahta, suudaks ka keskmise sissetulekuga
inimene endale golfi lubada. Samas anname endale aru, et reaalselt on meie
sihtgrupp pigem inimene, kelle igakuine teenistus algab 1400 euro kandis.“
Kõik on aga üksmeelel selles, et golfimäng ei ole
kaugeltki nii kulukas, kui arvatakse. Ning tasapisi jõudvat see ka üha
rohkemate inimeste teadvusse. „Viimasel kolmel-neljal aastal on väga palju
tulnud mängima tavalised inimesed, kel on kindel töökoht ja kes soovivad oma
tervise eest hoolt kanda ning sõprade või perega aktiivselt värskes õhus aega
veeta,“ lausub Kross.
„Golfimängijaid on igasuguseid, nagu inimesi üldse. On
ülbeid ja veel ülbemaid. Üldiselt on siin tunda järeleandmist. Meie klubis
Haapsalus on mängijaid igalt elualalt nii Eestist kui ka Soomest: direktorid ja
firmajuhid, pingitöölised ja arstid, eraettevõtjad ja turvamehed,“ loetleb Tõnu
Merilo.
Ühtegi soovijat tagasi ei saadeta
„Golf on üha enam liikumas rahvaspordi staatuse poole ja eemale
elitaarsusest. Kui vaadata Rootsit ja Soomet, siis seal on golfimängijate
osakaal vastavalt 5% ja 3% rahvastikust,“ mainib Tohver. Skandinaavias on
golfiharrastajate seas ka tunduvalt rohkem naisi, Krossile teadaolevalt 40%.
Eestis on naissoost vaid veerand mängijatest. „Golfi alal oleks meie lugupeetud
soovolinikul tegemist küllaga,“ muigab Tamm.
Vanuselt jääb siinne tüüpiline golfar 30–50 eluaasta
vahele. Alustajad on valdavalt 30ndates ja hilistes 20ndates. „Mujal maailmas
on suurim osakaal pensionäridest mängijatel. Aga mida teevad meie pensionärid?“
imestab Merilo. „Ei ole üldse tarvis omada mingit profivarustust. Alustuseks
piisab poolikust mis tahes firma setist. Hiljem, kui tase on juba paranenud, võib
osta kallima varustuse,“ õhutab ta huvilisi eelarvamustest hoolimata härjal
sarvist haarama.
„Olen täiesti veendunud, et mitte ükski Eesti golfiväljak
ei saada tagasi ühtegi soovijat, kel tekkinud tahtmine golfi lähemalt
nuusutada. Selleks on väljakutel olemas demopäevad ning kui on suurem grupp
inimesi, siis saab demopäevi korraldada ka vastavalt soovile,“ räägib Tamm.
Neid, kellele jääb hea esmamulje, innustab ta koolitusele minema:
„Golfiringkonnas võetakse omaks kõik mängijad ja väljakul on kõik võrdsed,
vaatamata elukutsele või sotsiaalsele positsioonile. Loomulikult eeldab see ka
omalt poolt samasuguse suhtumise omaksvõtmist.“
Niitväljal on spetsiaalselt algajatele valla Greenfee
PAR20 maksa-ja-mängi-stiilis viie rajaga harjutusväljak, kus saab mängida 10
euro eest. Sinna on oodatud mängima kõik ning green cardi omamine ei ole
vajalik. Seal on elav järjekord ja väga pingevaba õhkkond – suurepärane
keskkond oma esimesteks sammudeks golfimängu juurde,“ kinnitab Tohver. Soodsat
alternatiivi alustajatele pakub ka EGCC, kus klubi kandidaatliikmel on võimalik
mängida terve hooaeg 350 euro eest Stone Course’il ehk Kivirajal.
Kui võtta arvesse, et langevarjusportlase ettevalmistus
maksab ligi 900 eurot ja viimaseil aastail trendispordiks saanud BMXi-sõit neelab
umbes 3000 eurot aastas, rääkimata ratsaspordist, millele kulub isegi
rahvuslikul tasemel harrastades 300–400 eurot kuus, paistab golf üsna
taskukohasena. Miks seda siis ikkagi jõukate pärusmaaks peetakse? „Tõenäoliselt
tuleneb Eestis tekkinud väärarvamus, nagu oleks golf poliitilise ja
majandusliku eliidi spordiala, ühelt poolt meie nõukogudeaegsest
propagandistlikust pärandist ja teiselt poolt asjaolust, et Eestis on golfi
harrastamine ja propageerimine alles lapsekingades, vaatamata Eesti golfi 20aastasele
vanusele,“ oletab Vahur Tamm.
Ka Tõnu Merilo peab põhjuseks, et siin pole veel jõudnud
välja kujuneda mänguharjumust. „See peaks kasvama koos noortega,“ ütleb ta
lootusrikkalt.
Lisaplokid:
Golf on taskukohaseim juunioritele
13–21-aastastele on kõigis siinsetes golfiklubides ette
nähtud soodustused: hooajapilet, klubiga liitumine ja klubi liikmemaks on kaks
või koguni kolm korda tavapärasest odavamad. Juuniorile maksab hooajaline
mänguõigus 150–350 eurot (võrdluseks: jalgpallitrenn neelab aastas ligi 1000
eurot).
„Kuni 12-aastastele golf igal pool Eestis tasuta. Kui
käia eraldi treeningutel, siis see maksab 25–40 eurot kuus. Meil Jõelähtmel
toimib Eesti Golfikool, kus on ligemale 70 noort treeningutel kirjas,“ ütleb
Estonian Golf & Country Clubi juhataja Hanno Kross. Golf kätkeb tema sõnul
lisaks üldfüüsilisele vastupidamistrennile ka kasvatuslikku elementi: „Golfis
peab austama teisi ja olema aus – põhilised kriteeriumid selleks, et inimene
saaks elust sirge seljaga läbi käia.“
Üldiselt on kuni 21-aastaste mängijate osakaal
klubiliikmete seas väike: Suuresta Golfis vaid 2%, Valgeranna Golfis 12% ja
Haapsalu Golfis 18%. „Kindlasti võiks see number olla suurem,“ ei salga
Valgeranna golfiväljaku juhataja Vahur Tamm. „Kuni 21 aasta vanustele
mängijatetele hooajapiletit müües ei tee me vahet, on ta klubi liige või mitte.
Pigem loodame sellele, et noor mängija leiab ise mingil hetkel tee klubisse.
Peamine eesmärk on kutsuda noored golfiväljakule ning mitte teha seda teed
neile keeruliseks ja kulukaks,“ räägib Tamm.
„Noortegolf on meie järelkasv ja see vajab toetust. Seetõttu on ressursid
sinna suunatud,“ lisab Niitvälja golfikeskuse juhataja Kristo Tohver.
Harrastaja Tarvo: mul oli eelarvamus, et golf on ainult
jõukate ja pigem eakate hobi
„Ajal, mil ma golfiga väga kursis ei olnud, oli mul
tõesti eelarvamus, et see on ainult jõukate ja pigem vanemate inimeste hobi,“
tunnistab ehitusinsenerina töötav Tarvo (24), kes on praeguseks kolm
hooaega golfiga tegelenud. „Nüüdseks olen aru saanud, et see on täpselt nii
kallis, kui kulukaks sa selle ise teed. Samuti on väljakul näha aina rohkem
noori inimesi. Eks just eelarvamuste tõttu olegi üldsusele selline mulje
jäänud, et golfiga tegelevad ainult suured äriinimesed, kuid minu hinnangul
leidub väljakutel üha enam ka muude elualade esindajaid,“ räägib noormees,
kelles eelarvamused siiski kõhklusi ei tekitanud.
„Golfiga otsustasin tegelema hakata oma vanemate
eeskujul. Käisin mõned korrad nendega harjutusväljakul kaasas ning löögid, mis
õnnestusid, tekitasid aina rohkem huvi neid korrata – hea on vaadata, kui pall
ilusti kaugele lendab,“ jutustab Tarvo.
„Täpset summat, kui palju golf minu jaoks maksma on
läinud, ei oska ma öelda, kuid midagi pöörast see kindlasti ei ole. Algkursus
maksis umbes 60 eurot, golfisett algajale maksis umbes 200 eurot ning riiete ja
jalanõude peale on kulunud 100 euro ringis. Üldiselt mängin ma korraga üheksa
rada, mis maksab olenevalt väljakust umbes 30 eurot,“ loetleb Tarvo. Põhiliselt
on ta mängimas käinud Tallinna lähistel – Jõelähtmel Estonian Golf &
Country Clubi väljakul ja Rae vallas Suuresta väljakul, proovinud on ta ka
Haapsalu ja Valgeranna golfiväljakut ja Rakvere külje all asuvat Ojasaare pay&play-väljakut.
„Hooajalist mänguõigust ma ostnud ei ole, kuna ma ei käi
nii tihti mängimas, et see ära tasuks. Kahjuks pole mul olnud võimalik golfiga
päris iganädalaselt tegeleda. Küll aga olen ostnud viie või kümne korra kaarte.
Hetkel ma ühegi golfiklubi liige ei ole, kuid varasemalt olen olnud Suuresta
golfiklubi liige,“ meenutab Tarvo.
„Loomulikult saab golfi enda jaoks väga kalliks muuta,
kuid see sõltubki pigem juba sellest, mis tasemel mängida tahad. Näiteks on
juba golfikeppe väga erinevas hinnaklassis, kuid algaja nendel üldjuhul mingit
vahet ei tee, samuti on riideid ja jalanõusid kallimaid ning odavamaid
vastavalt tootjatele ja mugavusele,“ seletab Tarvo. „Muidugi saab mängida ka
mugavate vabaaja rõivastega. Algajale spetsiaalsete golfiriiete ja -jalatsite
olemasolu kindlasti oluline ei ole, kuid rohkem mängides hakkad aru saama,
milleks need vajalikud on.“
Kokkuvõttes ei nimetaks ta golfi kalliks spordialaks.
„Soovitan inimestel kõigepealt harjutusväljakul golfi proovida ning kui see
meeldima hakkab, ei tasu muretseda sellepärast, et ehk ei võeta golfirinkonnas
hästi omaks,“ julgustab Tarvo. „Pigem on see just võimalus kohtuda uute ja
huvitavate inimestega ning see, mis autoga seal keegi sõidab, ei oma mingit
tähtsust.“
Tekst: Kais Allkivi